Bazarov tõusis püsti. Lamp põles tuhmilt keset pimenenud, lõhnavat üksildast tuba; läbi vahel harva õõtsuva eesriide voolas öö ärritavat värskust, kuuldus öö salapärast sosinat. Odintsova ei liigutanud ühtki jäset, kuid salajane ärevus vallutas teda vähehaaval. See kandus üle Bazarovile. Ta tundis end äkki kahekesi olevat noore, kauni naisega...
«Kuhu te lähete?» küsis Odintsova pikkamisi.
Bazarov ei vastanud midagi ja laskus toolile.
«Nii siis -- te peate mind rahulikuks, hellitatud olendiks,» jätkas Odintsova samal toonil, silmi aknalt pööramata. «Mina aga tean enda kohta, et ma olen väga õnnetu.»
«Teie olete õnnetu! Miks? Kas te tõesti võite mingit tähtsust anda närusele keelepeksule?»
Odintsova tõmbas kulmud kortsu. Talle tegi tuska, et Bazarov sai temast aru nõnda.