Kui Martin Lokodel-Vesipull lahingupausi ajal endale kusagilt bajaani hangib, sellega männi otsa ronib ja kamaarinskajat mängima kukub, ei suuda punaväelased nostalgilistele helidele vastu panna, tulevad mõisa müüride vahelt välja ja hakkavad lõkke ääres tantsugi lööma. Just siis kamandab kolmanda kompanii ülem eesti mehed rünnakule ning bajaanihelide saatel kihutatakse ehmunud punased mõisast välja, võetakse üle nende kuulipildujad ja antakse venelastele tuld, nii et lumine väli langenuist mustab.
Nii lihtsalt muidugi Vabadussõda ei võidetud. Ja ehkki kirjandusklassikaks saanud romaanist Vabadussõja kroonikat otsida ei tasu, on groteskselt ja humoorikalt kujutatud loos ajaloolist tõde, sõjakarmust ja valu rohkem kui esialgu paistab, ning jutustuse keskmeks olev «kolmas kompanii» eesti sõduri aegumatu koondportree.
