«Eks mina, nagu kõik kirjanikud, olen kirjutand väga palju endast. Ja nagu kõik kirjanikud, olen mängind endaga ja lugejaga peitust -- ühtaegu näidanud ja varjanud ennast. Aga see on paratamatus. Kabalistid on seda mõistnud ammu enne kirjandus- ja kunstiteadlasi.
Moshe Cordovero kirjutas, et iga loomine, ka jumalik loomine on ühtaegu enda avaldamine ja enda varjamine. Maailma luues ilmutab Jumal end ja ühtaegu varjab end looriga. Jumalik maailm on loor Jumala palge ees. Nii on ka teosed loor kirjaniku palge ees. Millest sageli ei näe läbi lugejad, uurijad ega lõpuks ka kirjanik ise. Kirjanik on ju iseenda esimene lugeja ja sageli jääb ta ka esimesena uskuma oma kirjutatut, eriti kui see on hästi kirjutatud. Tema enda meelest muidugi.»