Romaanis «Isamaatud» (1906), mis on mingit liiki autobiograafia ja kirjeldab rändavate, kodutute kunstnike saatust, sünnib kogu peategevus ühel ainsal õhtupoolikul; ei jutustata peaaegu mitte midagi, peaaegu kõik on individuaalselt tärkav ja arenev elu, peaaegu kõik on situatsioon, liikumine, otsene kõne. Ta on eemaldunud oma eeskujust, Zolast, ta romaan läheneb draamale. «Isamaatud» on suur eluromaan, lõpetav pilt, mis Bang annab endast, oma viimase tööna maailmale. Ja selle Joán on Bang ise, isamaatu vaimselt ja tungilt.
Bangi tähtsamaiks töödeks on lisaks «Väikesed oleskelud» (1886), «Tee ääres» (1898), «Valge maja» (1898), «Hall maja» (1901) ja «Mikaël» (1904).

Taani tuntuim kirjanik sündis 1857. a. pastori pojana Alsenis.
Bangi teose isikuliseks eelduseks on ürgelamus: seksuaalne abnormsus, mis muudab tema rahuldamata armastustungi piirituks ja sügavaks kaastundeks. Sellest tärkab erakordne muljete vastuvõtlikkus ja terav mõistus, mille abil ta näeb varjamatuid inimsüdameid. Õieti mõjutavad ta töid kaks jõudu: ta hingeline isamaatus ja ta lapsepõlv. Rohkem kui ükski teine oli Bang sõna sügavaimas mõttes loomult isamaatu. Ent just see isamaatus ongi kogu traagikast hoolimata teinud temasat suure kunstniku. Lapsepõlve mälestused ja hella ema vaim takistavad teda küüniliseks muutumasat, nende mõjul omavad kõik tema tööd puhast ilu, sageli rahvalaulu tooni.
Agnes Antik