Reet Kudu kümnes romaan «Isatütred» toob välja nii autori kui ka paljude tema kaasaegsete ühe suure eluprobleemi – ustavate isade ustavad tütred jäid nõukogude süsteemi hammasrataste ehk tsensuuri vahele, sest sinna jäi igaüks, kes ei tahtnud olla üksnes inimmutrike tohutus sotsrealistlikus masinavärgis. Kahjuks räsivad neid vastuhakkajaid moraalituse hammasrattad tänaseni.

See on lugu spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, kes tahab pühendada isa sajandale juubelile maalinäitust, aga ta ei saa maalida isa ehitatud suvemajas Lõuna-Eestis, kust vennapoeg on ta riided ja näitusevisandid remondi ettekäändel välja visanud, vaid rahvusvaheliselt tuntud kunstnik peab seda tegema võhivõõras suvilas Ida-Virumaal.

Just sealt algab Katariina uus lugu, mis võiks ehk ka teistele isatütardele anda jõudu, sest kunagi pole liiga hilja...