Raamatu autor on Keele ja Kirjanduse Instituudi töötajana juba mitme aastakümne jooksul uurinud isuri keelt, üht vähetuntud, kuid keeleteaduse jaoks võrdväärset läänemeresoome keelerühma liiget.
Käesolev raamat kujutab endast 1979. a. kaitstud doktoriväitekirja täiendatud varianti, kuhu on lisatud keelelist ainestikku uute helilindistuste läbitöötamise tulemusena ja kus on arvesse võetud viimastel aastatel ilmunud kirjandust.
Töö on varustatud venekeelse kokkuvõttega.