«Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud.»
«Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas.»
Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles:
«Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise.»
Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.