1936. aasta veebruaris Garmisch-Partenkirchenis toimunud IV taliolümpiamängud olid esimesed tõeliselt oma nime kandnud talimängud üldse. Eeskujulikud, viimase sõna järgi tehtud võistlusbaasid, täpne ja laitmatu korraldus ning lõpeks muidugi publik: pealtvaatajad, mis tegid mängudest mängud. Publiku arvud olid sellised, et nende mängude piletimüügi numbrid ületati alles 1972. aastal Sapporos.
Tänu Garmisch-Partenkircheni mängudele sündis ka samanimeline linn, sest veel enne olümpiaettevalmistuse algust eksisteerisid väikesed Garmisch ja Partenkirchen eraldiseisvate alevitena. Saksa riik otsustas need liita üheks linnaks nimega Garmisch-Partenkirchen.
Aga Natsi-Saksamaal toimunud mängud olid olümpiaajaloos esimesed, mille korraldajaks oli diktatuurne riik. Nii et pärast 1936. aasta talimänge alustasid sakslased ettevalmistusi selleks, et olümpiamängude korraldusõigus jääkski Saksamaale.
Viie sportlasega esinenud Eesti koondises jõudsid olümpiarajale ka kaks naissportlast, esimestena meie olümpiaajaloos. Sellest ja muustki põnevast saate selles olümpiaraamatus lugeda.
Sarjas seni ilmunud:
