Taani kirjanik Johannes Jensen on põhjamaa rassi apologeet, sageli oma loomingu kunstilise tasapinna arvel. Pikad rännakud lõunamaa eksootiliste rahvaste keskel andsid talle võimaluse antropoloogilisteks uurimusteks, mille abil ta püüdis käsitada oma põhjamaa rassi tüübilist arenguteed.
Põhjamaalaste keskus ja tüvi on Jenseni arvates gootlased; sellepärast unistas ta selles, kuidas äratada ja teostada gooti maailma uuestisündi, «gooti renessanssi, mille alguseks pidi saama jüüti liikumise» levimine üle terve anglosaksi rahvaste maailma.

Sellest ideest kantud on ka 1908. a. alustatud romaanide sari «Pikk reis» põhjamaa rassi üle. Esimene romaan selles sarjas, «Jääliustik», kujutab ürginimest pärast jääaega ja ta võitlust olemasolu eest.

J. Jenseni looming ei ole kunstilisest seisukohast mitte just suure väärtusega. Ta romaanide kompositsioon on äärmiselt lõtv, intriigi areng abitu ja saamatu. Aga ta romaanides leidub ometi õige suure väärtusega üksikasju, suurepäraseid loodusepilte ja inimtüüpide kirjeldusi.
Karl Freiberg