Sune on kaheksa-aastane ja ta elus juhtuvad hirmus tähtsad asjad. Anderssonide perre on oodata veel üht õde või venda. See ei ole niisama lihtne. Sune loodab nagu teisedki, et kui isa-ema lähevad sünnitusmajja last valima, ei võta nad tüdrukut ega kisakõri või, mis kõige hullem, laperdavate kõrvadega titat. Otse loomulikult just niimoodi juhtub. Aga mis siis sellest! Sunel on muudki mõttes kui üks titt, kes kisendab hullemini kui Tarzan. Tema on juba suur ja kavatseb korraldada oma elu esimese peo! Tüdrukutega ja puha... Aga kui Sune tüdrukute musitamisega kuidagi toime tuleb, siis salajaste onnide ümber luusivad koletispõdrad on juba hoopis kangemast puust tegelased. Päris tõsiseks lähevad aga asjalood siis, kui on aeg kangestuskramptõve vastase süsti käes. Sest mis saab olla hullem kui süst?! Ehk ainult juuksur ja külm puder, mõtleb Sune.