«HEA LUGEJA, NÄITEMÄNGU TAASTARVITAJA!

Selles väikeses näidendikogumikus sisalduv sündis Risti põhikooli sunnil ja suunamisel. Küllap on iga kool, kus kenaks kombeks aastast aastasse ennast ja kohalikku rahvast jõulunäidendiga rõõmustada, tundnud ühel halval hetkel repertuaarinappust. Nii olid Risti lapsed ette mänginud laulurikka kompositsiooni jõulukommetest ja pühade pidamisest talutares ning üht-teist raamatutesse kätketud valmisrepertuaarist. Näidendeid justkui oli, aga seda sobilikku enam mitte.
Aastatuhande vahetuse eel tekkis tegijail auahne soov kogu koolipere klasside kaupa lavale tuua ning kaugete maade ja rahvaste jõulu- või ka aastavahetuse kombeid tutvustada. Nii tuldigi kirjutaja manu. Koos visandati jõuluvana ümbermaailmareis, mille vältel taat jõulumeeleolu koostisosi otsib ja vaatajatele laia ilma näitab.
Sedamoodi see algas – kooli tarbeks ja koolis tarvitamiseks. Oluliseks on peetud, et võimalikult suur hulk õpilasi saaks jõukohases rollis lavaloleku rõõmu maitsta. Piisab neljast-viiest võimekast noorest näitlejast, kes süþeeliini veavad. Ülejäänud saavad väiksemates rollides hakkama ning proove saab teha esialgu ka jupikaupa.
Ristil pole õpetajad ja muu koolipersonal paljuks pidanud koos lastega laval üles astuda. Lusti on sellest kuhjaga sündinud nii tegijatele kui ka publikule.
Arvestatud on sellega, et rolle jaguks igas vanuses lastele, ja tekst on püütud kirjutada nii, et igav ei hakkaks ei pisikesel, keskmisel ega suurel lapsel, ka mitte täiskasvanul. Omaette rosinaks on olnud kodukandi koha- ja isikunimede kasutamine. See on näidendi päris põhjani omaks teinud.
Kogumikus on näitetükkide kohalikku koloriiti mahendatud. Olgu uued lavastajad julged seda vastavalt oma kodukandile taas sisse torkama. Kui ikka kõneldakse meie koolist või meie direktorist, siis kasutatagu julgesti konkreetseid nimesid.
Etendustes on olnud ohtrasti muusikat ja üksjagu tantsu. Jäägu seegi lavastaja ning muusika- ja liikumise seadja hooleks. Loo sisse saab sobitada hulga muusikaklassis õpitut. Selle koha peal, kus tekstis tundus laulule või tantsule paslik koht olevat, sai soovitus ka kirja. Lõpuks annab ju lavastaja sõnadele elu, muusikaseadja hinge ja kujundaja näo. Lusti lugejale ja tegijale!»
Autor