Raamatu «Ja sajandist on pikem päev ehk Sada aastat Ugala argipäeva» koostajaks on kultuurispetsialist ja teatriteadlane Ott Karulin. Olles läbi töötanud Ugala saja aasta arhiivimaterjalid, liigub Karulin esmapilgul mööda tavalisi sündmusi, mis raamatusse koondatuna moodustavad aga siiski terviku, aidates nii lugejal humoorikalt mõista, kui keeruline on loojanatuuride koondamine ühe katuse alla. Samuti annab raamat aimu, millist pingutust nõuab 100 aasta vältel üht kultuuriasutust järjepidevas töös hoida.

See raamat ei hüppa tipult tipule, nagu on ehk harjumuspärane ajalugu esitada, vaid seab püünele arhiivimaterjalid, et leida vaatenurki ja teemasid, mis on ühelt poolt aina korduvad, aga samal ajal ka ainuomased just Ugalale. Raamatus on publitseeritud sadakond eritüübilist dokumenti (näiteks etenduse žurnaal, inspitsiendi päevik, kirjavahetus kõrgemalseisvate organitega, direktori käskkiri, kunstinõukogu protokoll, aastaaruanne, lavastuse eelarve jms), mis on esitatud teemakimpudena. Muidugi on dokumentide ja teemade valik subjektiivne, sest kuidas see teisiti saakski olla. Jah, see on argine raamat, kuid just igapäevasuses, päevast päeva, nädalast nädalasse, hooajast hooaega korduvas on mingi vastupandamatu poeesia, mis paotab, jah, vähemalt paotab katet Ugalalt, nagu ta ehk tõesti päriselt on.