Viktor Emil Frankl (1905-1997) oli Viini neuroloog ja psühhiaater, Freudi ja Adleri järel nn Viini kolmanda koolkonna psühhoteraapia – logoteraapia – looja. 1942-1945 koonduslaagri üleelamistest kirjutas ta raamatu «...trotzdem Ja zum Leben sagen» (esialgne pealkiri «Ein Psychologe erlebt das Konzentratsionslager»). Raamatu pealkirjal on traagiline saamislugu. Nimelt elas enne sõda Viinis literaat. Friedrich Löhner-Beda, kes alustas ajakriitiliste värssidega ning Esimese maailmasõja ajal avaldas patriootilisi luuletusi. Hiljem hakkas operetilibretistiks ja töötas põhiliselt koos Franz Lehariga («Friederike», «Naeratusemaa»). Monarhistist oli saanud kirglik sionist. 1938. aastal viidi ta koonduslaagrisse, kus hiljem ka suri. Buchenwaldis kirjutas ta Buchenwaldi laulu sõnad, mille viisistas üks teine Viinist pärit vang. Populaarsed, kergesti mõistetavad värsid kutsuvad üles vastu pidama ja sisendavad usku vabastamisse. Selles laulus on rida JA SIISKI TAHTA ELADA.

Seda raamatut on ilmunud 28 keeles 85 väljaannet kogutiraažis üle üheksa miljoni. Ameerika Kongressi Raamatukogu (Washington) andmetel on see üks kümnest raamatust, mis on enim mõju avaldanud Ameerika ühiskonnale.

Viktor E. Frankl oli 29 ülikooli audoktor, Austria Teaduste Akadeemia auliige. Ta on pidanud loenguid (209) viie maailmajao ülikoolides, teda on tunnustatud psühhoanalüütik Oskar Pfisteri (Freudi õpilane) nimelise auhinnaga. Regulaarselt ilmub ajakiri «The International Journal of Logotherapy and Existential Analysis».