Mu ema, kui ta oli juba kuuekümneaastane, vaimustus mõttest kirja panna oma elu ja täitis kümne aasta jooksul kolmkümmend paksu kaustikut oma selge käekirjaga. Ta tegi seda meenutamise ja kirjutamise lustist ja ilmselt ka vaikse lootusega, et saan ta mälestustest kunagi materjali romaani jaoks.
Järgmised kümmekond aastat seisid need kaustikud puutumatult kapis – noorel mehel oli palju muudki teha kui huvituda vanaaegsest taluelust. Siis kord kakkasin ema mälestusi lugema ja üllatusin, kui värvikirevana rullus mu vaimusilma ees lahti elu vanal Viljandimaal: kui palju erinevaid inimesi oma vooruste, veidruste ja pahedega, kui palju lapsi külatänavail ja taluõuedes!... Ei tunta veel telerit egavideot, elamusi pakub eelkõige suure talupere omavaheline suhtlus.
Võtsin nõuks need päevikud romaaniks kirjutada.
Ingvar Luhaääre saatesõnast