16. sajandi lõpus kirjutas Shakespeare «Suveöö unenäo». Nüüd, palju sajandeid hiljem ja mitu tuhat kilomeetrit eemal, liigub mööda gripiepideemiast laastatud maad ringi Rändav Sümfoonia ja esitab sedasama näidendit. Linnast linna liikudes peavad olema relvad alati käepärast, sest mitte kõik asundused pole enam ühtviisi rahumeelsed. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud alles vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud ja uue, alles tärkava tsivilisatsiooni elanikel, neil vähestel, kel gripiepideemiast pääseda õnnestus, tuleb otsida vastuseid küsimusele, mida on vaja, et ellu jääda, ja mida on vaja, et inimeseks jääda.

Raamatus on kesksel kohal vahetult enne epideemia puhkemist laval surnud kuulus näitleja Arthur Leander, kes on ühendavaks lüliks romaani viie tegelase vahel ja kelle elukäiku vaadeldakse enne katastroofi ning kakskümmend aastat pärast seda. See positiivses toonis raamat räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja pakub ohtralt nii mõtlemisainet kui ka põnevust.

[i:67381] kirjutas oma blogis, et paljude heade 2014. aastal loetud raamatute seas tõusis «Jaam Üksteist» eredalt esile:

See on sügavalt melanhoolne romaan, ent väga kaunilt kirjutatud ja imetabaselt eleegiline – raamat, mida ma veel kaua mäletan ja mille juurde tagasi tulen.