Mari-Liis Lill (1983) ja Paavo Piik (1983) käisid 2016. aasta suvel Ülem-Suetuki külas Siberis. See on üks viimaseid püsiasustusega eesti külasid Venemaal ning seal tegutseb kool, kus on võimalik ka eesti keelt õppida. Hoolimata järjest kahanevast elanike arvust peitub Ülem-Suetukis üsnagi tegus ja ühtehoidev kogukond, rääkimata ilusast loodusest ja säilinud vanast eesti keelemurrakust. Vestlustes kohalikega püüsid autorid mõtestada seda, kes või mis on eestlane ning mida ühe kauge eesti küla lugu võib meile öelda rahvuse elujõu kohta. Kevadel 2018 sündis sellest retkest dokumentaalne teater.

«Ja me istume paljudes kodudes ja joome tsäiut (ehk teed), jutustame majaesistel pinkidel ja järve ääres, käime saunas ja mägedes matkal, saame osa kohalike lõputust külalislahkusest ja kuulame sada aastat vanas, kaunis eesti keeles (koos paljude venekeelsete laensõnadega nende asjade kohta, mis leiutati pärast seda, kui nende esivanemad Eestist lahkusid) külainimeste lugusid sellest, kuidas nad elavad, saades nende sõnade tagant ka üht-teist teada sellest, kes nad on. Need eestlased.» (Autorite saatesõnast.)