Jakob Tamm - ja niisugune paks raamat... Kuidas on taoline asi võimalik? Teise või kolmanda järgu kirjanik, ammu läbielatud aeg ning üleelatud luule ja ikkagi veel päevakorral? Nii- ja teistviisigi võidakse ühelt ja teiselt poolt küsida...
Kõige mõjukamalt võiks rääkida enese eest siiski käesoleva jutu kangelane ise.
Kauase tutvuse vältel J. Tammega on tulnud nii temas ja ta elutees kui ka ajajärgus üht-teist seada teisele, uuele joonele. Millalgi väideti, et J. Tamm, Väike-Maarja poeet, ei hooli teistest inimestest, ja et olles erak, kaldub ta müstikasse. Vahepeal oleme kuulnud, et ei - J. Tamm on olnud ikkagi parasjagu ühis- ning seltskondlik. Praegu aga oleme valmis kuulutama: Jakob Tamm tähendab tervet ajajärku. See on ajalõik rahvusliku liikumise harjalt üle kriisiaastate ja 1905. a. vapustuste Stolõpini survejõhkrusteni välja; see tähendab teed romantismi kõrglainelt läbi kriitilise realismi kuni Noor-Eesti tõusu aastateni. Nagu teame, kuulus siia toeotsimis nii läänest kui ka idast. J. Tamm elas kõige selle üle ning sellesse sisse, kuigi aastaid oli talle antud vähe. Tõsi küll, ta ei kuulunud akadeemilisse haritlasringi: ta kujunes esindama teist, enam praktilist, otseteed rahvavalgustuslikku liini. Ent selles tõusis ta tüüpiliseks esindajaks - tervikuliseks haritlaseks oma vooruste ja vigadega, ideedemaailmaga, töörühkimise ja argipäeva elumuredega.