«Jalgpall hingede öös» tuleneb Karl Ristikivi päevikupihtimusest, kus klassik kinnitab, et ta romaani «Hingede öö» kulgu on jätnud jälje üks jalgpallivõistlus ning lisab intrigeerivalt: «Katsugu keegi seda sealt leida!».

Vaapo Vaheri uues raamatus seda püütakse. Ent mitte üksnes sealt, vaid ka mujalt. Raamat pühendubki jalgpalli ja eesti kultuuri tihedatele suhetele üldse. Kirjanikest olid kunagi väga tuntud tegevjalgpallurid näiteks Voldemar Õun ja Ernst Joll ehk Käo Jaan. Nemad on kuldtähtedega kirjas meie jalgpalliloos. Ent jalgpalliga on seotud olnud ka Juhan Sütiste, Aleksander Antson, Arnold Sepp, kurioossel kombel ka August Mälk, Rudolf Sirge jmt. Jalgpall kajastub hulga kirjanike – Richard Janno, Holger Puki, Vladimir Beekmani, Oskar Tanneri, Andrus Kiviräha, Eno Raua, Contra, Ingvar Luhaääre, Ralf Parve jpt – loomes.

Jalgpall on olnud hakatuseks mitme okupatsioonivastasele kultuurisündmusele: 1940. aasta protestimarss Kadrioru staadionilt presidendi lossi juurde (mis kajastub ka mitmes kirjandusteoses) ja nõukaaegne jalkamatš koos Propelleri kontserdiga, mille tagajärjed tähendatud ka «40 kirjas». Kõigest sellest Vaheri raamatus, aga ka jalgpalli suhetest teatriga (Kaarel Ird on tunnistanud, et kunagi seisis dilemma ees, kas hakata profijalgpalluriks või pühenduda teatrile), karskusseltsidega ja palju muud huviväärset, lisaks kümneid fotosid ja šarže ning muidugi akadeemiline atribuutika: nimeloend, kasutatud kirjandus jm. See raamat on nii jalgpallist kui ka kunstist mõjutatuile – kõigile.