Tartul on palju nägusid, mis eksisteerivad samaaegselt, teineteisest sõltumatult: on akadeemiline Tartu, range ja klassitsistlik, on pisut provintslik Tartu, mis õhtuti boheemlikuks ja ülevoolavaks muutub – sellisena tahab linn ennast näidata. Kuid võib juhtuda, et juba esimesest kokkupuutest näeme hoopis midagi muud.
Esimene Tartut käsitlev raamat sarjast «Jalutaja teejuht» tutvustab Emajõe ja raudteejaama vahele jäävat südalinna ala. See on jagatud erinevateks jalutuskäikudeks: rajad kulgevad kohati läbi tagahoovide, kohati fassaadide vahel põigeldes – nende majade vahelt on läbi voolanud suurem osa sellest, mida nimetame Eesti kultuuriks. «Jalutaja teejuht» eesmärk on ühelt poolt populaarses vormis panna inimesi huvituma oma kodukandist, teisalt muuta ümbritsev miljöö kõnekaks ja seikluslikuks ka võõrale.
Kasutatud on ohtralt fotosid. Käsitletavad piirkonnad ja hooned on kaardistatud – soovi korral võib lugeja lisatud kaartide abiga kogu tutvustatava ala läbi jalutada.
