Janu, kõrvetav janu on meelekujutusele kõige erutavamaks kannustajaks. Kirjaniku romaanis januneb lootusetult haige noor tütarlaps klaasi vee kõrval veel palju muu järele – kõige selle järele, mis tal elus saamata jäänud. Ta janunevad kujutlused saavadki selleks psüühhiliseks tõukejõuks, mis murravad lootusetuse noores põdejas ja kannavad teda aegamisi paranemisele vastu.
Oleks ekslik arvata, et see oletavalt surmale määratu heitlus oma elu eest poleks tegeliku vaatevälja piiratusest hoolimata sündmusrikas ja põnev.