Kristiina Ehini kümnes luulekogu räägib hingerahu otsimisest ja armastuse hoidmisest keset viirusi ja sõjasõnumeid.

Kultuur, religioon, psühholoogia ja mütoloogia ulatavad otsijale käe, kuid kelle poole hoida ning kellel üldse on võimu meid välja sikutada sellest korduma kippuvate ajamustrite keerisest?

Autori uusim sürrealistlike elementidega lüürika kutsub lugejat Ajajõe kaldale veepeegeldustest iseennast, oma rahvast ja värsket kokkukuuluvustunnet otsima.

Luulekogu on järg Kristiina Ehini üheksandale luulekogule „Janu on kõikidel üks“.