«Ei saada nad midagi,» pomiseb Natalie endale nina alla. «Mina lähen alati üleriietega üles.»
Niisiis sõidame üles ühes neist superkiiretest liftidest, kus ma alati nätsust puudust tunnen, et kõrvades tekkivat pinget vähendada.
Lift toob meid otse administraatori laua ette.
«Tere,» ütleb Natalie. «Palun üks laud kolmele.»
Administraator viskab meile pilgu. «Kahju küll, kõik on täis.»
Märkan akna ääres vaba kohta. Karmid abinõud tuleb appi võtta. Moodustame kolmekesi ringi, ning pärast viit piinarikast minutit nõupidamist laome letti kümme dollarit.
«Laud on nüüd vaba,» ütleb administraator mesimagusa häälega. «Aga te peate oma üleriided alla jätma.»
«Me jätaksime oma riided parema meelega selga,» ütleb Natalie.
«Kahju küll. Ma ei saa teid lauda lubada enne, kui olete oma üleriided garderoobi andnud.»
Vajutan vaikides liftinuppu ja jagan kõigile nätsu.

Väsimatult optimistlik Sarah Mlynowski elab ja töötab Torontos. Tema esimene romaan räägib meilist, mille poiss-sõber talle Taist saadab, ning mille sisust saab Jackie Norris teada, et ta on jälle vaba naine. Teda lihtsalt informeeritakse, et tema sõbral on nüüd keegi teine. Jackie otsustab mitte norutada ja hakata innukalt uute meestega tutvuma. Kõigil neil on aga mingi omadus, mis Jackie'le ei meeldi ja ta muutub juba päris murelikuks. Ta ei tahagi ju midagi erilist - ainult meest, kes tal riided seljast rebiks, teda pitsaga söödaks ja seejärel temaga intelligentselt vestleks! Kas seda on tõesti liiga palju tahetud?