Krause kohta raamatu kaanelt:
Johann Wilhelm Krause on Eesti kõige silmapaistvamaid arhitekte. Tema elutööd märgistavad Tartu Ülikooli kuus dooria sammast, tähetorn piiskopilinnuse varemeil Toomemäel, ülikooli raamatukogu toomkiriku varemeis, anatoomiline teater, botaanikaaed. Krause ja alma mater on ühe ja sellesama nähtuse kaks lahutamatut poolust. Ülikooli vaim on Tartu vaim. Ilma Krauseta seda ei oleks või ei oleks sellisena, nagu teda tunneme praegu. Krause on ühe ajastu sümboliks, intrigeeriv nii oma loomingu kui isiku tõttu. Sündinud kolmnurgas Saksamaa-Poola-Böömimaa, puutus ta valgustuskultuuriga esmakordselt kokku Dresdenis, rändas (oma sõnul selleks, et odavamini tundma õppida kaugeid maid) koos Inglise palgasõjaväega Ameerikasse, saabus tagasi Amsterdami, kus asus Liivimaale suunduvale laevale. Temast saab noore maa esimesi õpetlasi. Arhitektuuri kõrval valdas Krause kunsti ja luule keelt, oli kirjanik ja filosoof, ta oli sel kaugel maal üks esimesi, kellele ilu reeglid ei olnud üksnes representatsiooni vaid ka utoopia väljenduseks.
