Eesti suurima keelereformija Johannes Aaviku nimi ei vaja tänapäeval enam tutvustamist. Tema eesmärgiks oli kahekümnenda sajandi esimese veerandi üsna lihtsakoelise eesti kirjakeele arendamine Euroopa tasemel kultuurkeeleks. Keeleuuendus põhines sügavalt mõtestatud keelefilosoofial, mida tollal alati ei mõistetud. 21. juulil 1918 on Johannes Aavik kirjutanud oma päevaraamatus: «Vahest alles 1960–80 hakatakse mind täieliselt mõistma ja hindama. Ja ses ajajärgus oleksin oma loomingulisemas miljöös.»

See ennustus läks täide. 1971. aastal ilmus Eestis Johannes Aaviku 90. juubeli puhul koguteos «Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule», mis tõi paguluses elanud Johannes Aaviku elutöö laiemalt kodueestlaste teadvusse. Suuri teeneid Aaviku pärandi uurimisel ja tutvustamisel on teiste teadusasutuste kõrval Johannes Aaviku Seltsil, mille eestvedajaks ja asutajaliikmeks on käesoleva raamatu autor Helgi Vihma. Tänaseks on Johannes Aaviku keelefilosoofia ületanud eesti keele piirid ja saanud rahvusvahelise uurimise ning tunnustuse osaliseks.