2015. aasta jaanuaris alustab tänapäeva prantsuse kirjanduse üks tuntumaid autoreid Emmanuel Carrère (s 1957) kümnepäevast meditatiivset joogaretriiti. Ta on edukas ja tunnustatud kirjanik, naudib perekondlikku õnne ja otsib materjali oma järgmise raamatu jaoks, millest peaks saama «lõbus ja peen raamat joogast».

Tema rahu ja vaikuse päevad katkevad aga ootamatult, kui ta kuuleb satiirilehe Charlie Hebdo toimetuses aset leidnud terrorirünnakust ja ta kutsutakse tagasi Pariisi. Sellest hetkest peale võtab raamat süngema pöörde; see ei ole enam lõbus romaan joogast, vaid võitlusest kahe vastandliku pooluse vahel: elu ja surm, rõõm ja meeleheide, normaalsus ja hullumeelsus, võitlus ja põgenemine.

Carrère’il diagnoositakse II tüüpi bipolaarne häire ja ta suunatakse neljaks kuuks psühhiaatriahaiglasse ravima sügavat depressiooni. Jõhkra aususe ja musta huumoriga vürtsitatud, valdavalt autobiograafiline romaan näitab meile inimest, kes võitleb selle nimel, et oma heitlikus elus veidigi rõõmu, ilu ja tasakaalu leida.

Emmanuel Carrère on eesti lugejatele varasemast tuttav romaanidega „Vaenlane“ (Varrak, 2000), „Limonov“ (Varrak, 2017) ja „Kuningriik“ (Gallus, 2018)