Eesti rahva saatus on alati olnud seotud merega. Juba igivanal ajal tõi meri meie esivanemaile rikkust ja heaolu, aga ka kannatust ja hävingut. Ei leppinud meie kanged esivanemad olukorraga, et passiivselt võtta vastu seda head ja halba, mis andis meri, vaid nad kihutasid ka ise väikseil purjekail kodurannast välja, kaugele ulgumerele, võõrastele randadele. On ju meie esivanemate taktika seisnud alati aktiivses pealetungis.
Kui Eesti ajaloo pilviste päevade järele värske tuulehoog hakkas liigutama raskeid pilvi ja esimesed päikesekiired tüdinud ja tülpinud rahvale kuulutasid uue päeva algust, siis algas meie rannikuil uus hoogus mereasjanduslik tegevus. Igas eestlases keeb ja käärib praegugi meie esivanemate viikingi veri.
Üksteise järele purjetavad meie vanad meremehed oma elulaevadega manala poole, nendega kaasas kaovad ka mälestused ja andmed meie mereasjandusliku mineviku kohta.
Käesolev töö ei taha olla süstemaatne uurimus, vaid selle ülesanne on säilitada ja avalikkusele tutvustada meie omapärast mereasjanduslikku minevikku niipalju, kui seda suudab esimene arglik pioneeri katse alles täiesti läbiuurimatul ja avalikkusele tundmatul alal.
Autor