Lea Dali Lioni raamatus «Joonista valgus» on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevustest ja samal ajal toimuvatest vaimsetest õppetundidest ning kogemustest nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.

Lea kirjutas selle raamatu ise, sest kolm eelmist katset kahelt kirjastuselt ei olnud universumi poolt määratud teoks saama. «Mulle anti ülevaltpoolt mõista, et pean raamatu ise kirjutama nii, nagu mina tunnen, et on õige. Nii ma siis alustasingi selle kirjapanemist teadmata, et minu elu kisub kohe varsti pööraselt huvitavaks. Justkui selleks, et raamat ikka piisavalt põnev tuleks. Minuga on juhtunud uskumatuid lugusid ja osa neist on põimitud ka sellesse raamatusse. Pärast seda, kui andsin avalikkusele teada, et olen põdenud haigust nimega vähk ja läbi teinud nii keemiaravi, operatsiooni kui kiiritusravi, hakkasin suurel hulgal kirju saama.

Iga kirja taga seisis keegi õnnetu, kel parasjagu mõni raske haigus või muu talumatu mure. Kuna mind oli ainult üks, hädalisi aga palju, sain varsti aru, et kõigile neile eraldi pole mul võimalik vastata. Seega panin raamatusse kirja ka kogu informatsiooni, kuidas mina end aitama õppisin ja milliseid tehnikaid kasutasin. Mis aga minu jaoks selles raamatus kõige tähtsam on? Ma proovin iseenda najal näidata, et igal olukorral on mitu erinevat nägu ja meil endal on alati võimalus valida, milliste nägudega olukordi me oma elus näha soovime. Et ka valu võib ilus olla, kui me teda päriselt tundma õpime. Ja et maailm on geniaalselt üles ehitatud ja töötab tervikuna kui õlitatult. Meil ei jää üle muud kui protsessi ilu nautida.»

«Joonista valgus» on ka Lea laul, mis on talle erilise tähtsusega. Tal oli seljataga kaheksakuune raviprotsess ning ta polnud ammu midagi loonud. Ja siis ühel ööl see tuli... «Lõpetasin viie paiku hommikul, just siis, kui kurjus magab. Tõmbasin demo Ipod´i, et koos selle kauni lauluga, klapid peas, voodisse ronida ja uinuda.»