12. köide sisaldab Tuglase kaht monograafilist käsitlust Juhan Liivist. Esimene neist ilmus 1927. aastal ja kujutab endast põhjalikku ning sügavuti minevat sissevaadet luuletaja traagilisse ellu ja loomingusse. Teose stiilis on biograafilise romaani köitvust, tekst on varustatud ulatusliku fotomaterjaliga ja illustreeritud M. Laarmani puugravüüridega; kleebisena on lisatud väljavõte J. Liivi sugupuust.

Esimest korda pärast esmailmumist 1914 avaldatakse köite kaante vahel faksiimiletrükisena ka Tuglase varane Liivi-uurimus, mis oli kavatsetud tähistama luuletaja 50. juubelit, aga sai tegelikult talle järelehüüdeks. See on eesti kirjanduses iselaadne sümbolistliku eluvaate manifest ja oluline dokument Tuglase esteetika kujunemisloos.