Friedebert Tuglase peamiseks loominguks ei olnud tekstid, tema suurus seisnes müütide ja kirjanike komponeerimises. Tuglase parimaks teoseks on Juhan Liiv.
Milline aga oli Juhan Liiv tegelikult? Seda võit lugeda Olev Remsu uuest, tema puhul harjumatult lühikesest romaanist «Juhan Liivi armastuse valu».
Kirjaniku kõhnumine on kahandanud ka tema romaanide paksust, ent säilitanud mõttelaengu tuumakuse. Võibolla pole mitte keegi maailmas armastanud oma ainukest nõnda rängal kombel nagu Juhan Liiv. Lakoonilisusest hoolimata on romaanis palju juttu veel 1905. aasta revolutsioonist, mida autor peab eesti rahva sotsiaalse ja poliitlise aktiivsuse seni ületamatuks tipuks, mida me aga hakkasime häbenema, sest nõukogude ajal kleebiti tõeliselt ilusa ning rahvaliku ja rahvusliku ülestõusu peale bolshevistlik kleeps.
Ka 1905. aastal oli tegelikult kõik teisiti... Ühiskond põles tollal nagu Juhan Liivi süda.

Iga sõda on kodusõda, tapmisekski on vaja elada, iga tapetu võib olla tapja armsam -- niisugune on ajatu ja slängivinge lugemisnäidendi «Mälestusi sõjast Lätiga» paatos.