Raamatu kaanelt:
Nashe arvas algul, et mees on purjus, ent taipas siis, et aeg on veel liiga varajane, et keegi võiks selles seisundis olla. Kuigi ta tavaliselt hääletajaid peale ei võtnud, ei saanud ta käiku aeglustamata jätta, et asja lähemalt uurida. Käiguvahetamise hääl tõmbas võõra tähelepanu temale ja kui Nashe nägi teda ümber pööramas, mõistis ta kohe, et mees on hädas. Too oli palju noorem, kui ta oli tagantpoolt paistnud, mitte vanem kui kakskümmend kaks või kolm, ning polnud kahtlustki, et ta oli peksa saanud. Tema riided olid lõhki, tema nägu katsid vermed ja sinikad, ja otsustades selle järgi, kuidas ta auto lähenedes seisis, paistis ta vaevu teadvat, kus ta asub. Nashe’i vaist ütles talle, et ta edasi sõidaks, ent ta ei suutnud end kuidagi sundida noormehe hädale käega lööma. Enne kui ta taipas, mida ta teeb, oli ta juba auto kinni pidanud, reisijapoolse akna alla lasknud ja ettepoole kummardunud, et võõralt küsida, kas too abi ei vaja. Niimoodi astuski Nashe’i ellu Jack Pozzi. Ning kuidas see lugu ka ei lõppenud, algas see just nõnda, ühel ilusal suvelõpu hommikul.