Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.
Niisiis, mida tähendavad «ööp» ja «hüüs», «morbe» ja «rõlge» ning «eetma» ja «leema»? Kes on välja mõelnud sõnad «robot», «olme», «roim» ja «rula»? Mida võisid «laikima» ja «luger» tähendada sada aastat tagasi? Kuidas on «tšau» seotud orjade ja «rabarber» barbaritega? Aga «ridikül» lehma seedekulglaga? Mis vahe on «mulgul» ja «augul»? Kas on sobilik tarvitada sõnu «selmet» ja «peagu»? Miks meie ütleme «vananaistesuvi», kui näiteks bulgaarlased nimetavad sama aega hoopis «mustlassuveks»? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?
Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.
