London, Esimese Lennuraja tähtsaim linn, Okeaania provintsidest rahvaarvu poolest kolmas. Aasta on 1984. Julia Worthing töötab mehhaanikuna Tõeministeeriumi belletristikaosakonnas, parandades romaanikirjutusmasinaid.

Julia on ingsotsi ideoloogia ning Partei ja selle juhi Suure Venna valitsemise all musterkodanik – lustakalt küüniline, ei usu millessegi ja poliitikast ei hooli karvavõrdki. Ta oskab endal elu sees hoida maailmas, mida iseloomustavad pidev jälgimine, Mõttepolitsei, topeltmeel, lapsspioonid ja prolerajoonide letialune hangeldamine. Ellujäämine on tal käpas.

Ent kui Julia pilku püüab kolleeg arhiiviosakonnast – välispartei kesktasandi töötaja Winston Smith –, taipab ta, et ei valitse enam oma tundeid ega ole suuteline maailmas ohutult manööverdama.

Seitsekümmend viis aastat pärast seda, kui [i:4354] oma ikoonilisele romaanile punkti pani, on Sandra Newman Suure Venna maailma üliveenvalt taas esile mananud, pakkudes hoopis teistsugust, feministlikku narratiivi, mis jääb originaalile truuks ja võtab sisse koha selle kõrval. Orwelli kultusliku romaaniga „1984“ üles kasvanud miljonitele lugejatele on viimaks valmis saanud provokatiivne, elujõust pulbitsev ja sügavat rahuldust pakkuv paralleelteos.

Sandra Newmani (1965) sulest on ilmunud „Mehed“, aga ka naiskirjanduse auhinnale Women’s Prize nomineeritud «The Country of Ice Cream Star», «The Only Good Thing Anyone Has Ever Done» (Guardiani debüütraamatu auhinna nominent), «Cake» ja «The Heavens». Ta on kirjutanud ka mälestusteraamatu «Changeling» ja ülieduka «How Not To Write A Novel». Newman on lõpetanud East Anglia Ülikooli loovkirjanduse programmi ning elab New Yorgis.