Kõik olev on salapärane. Selle nägemiseks ja äratundmiseks on kõigepealt vaja heatahtlikku tähelepanu ja kannatlikku otsimist Looja valguses. Ja teadmist, et ka pealiskaudsuse koorest läbi tungides ei märka me veel kõike ega saa veel kõigest õigesti aru. Igaüks peab otsima ja avastama. Ja igaüks võib leida midagi, mida ta ei ole seni üldse aimanud.

Fanny de Siversi esseede võlu peitub selles, et ta ei ole korralik tõsiteadlane-positivist ega ka mitte kuigi vaga katoliiklane. Ta esitab aina küsimusi, mida ei peaks, st mida enamik teadlasi ja kristlasi väldib, ja arutab nende üle julgelt ja iseseisvalt, just samas vaimus ja laadis, nagu uuemate aegade filosoofilise esseežanri rajaja prantslane Michel de Montaigne – kartmata enamikuga vastuollu minna, pelgamata mõtelda ja tunda teisiti kui kombeks ja moes. Siinses uues esseeraamatus arutab Fanny de Sivers avameelselt ja allikate juurde minnes selle üle, miks üldse kristlus peaks loodust umbusaldama, salgama ja pelgama ning kas ei ole paljud väärteod ka kristluse enda ajaloos või õhtumaa suures ajaloos – kus kirik kaugeltki alati ei ole suutnud ilmutada maisest võimust sõltumatust – sündinud just vaimu sepistatud sajanditepikkusest järjekindlast vägivallast looduse vastu.
Jüri Talvet