Rein Pärtel on juristina ajanud tuhandeid kohtuasju Tallinnast Valgani ja Narvast Hiiumaani. Tegutsenud uurija, advokaadi ja kohtunikuna, kuid jäänud truuks praktiseeriva juristi nimetusele. Võrreldes 2021. aasta raamatuga „Juristi pihtimused ehk Ikkagi on tore olla jurist“ 2. osaga sisaldab käeshoitav üllitis pea kolm korda rohkem juristide uusi lugusid, värsse ja rohkelt rariteetseid fotosid, olles omas valdkonnas värvikas fenomenaalne mälupank.

Pöörane teekond ajaloolises õigusteatris on ammendamatu õigustemaatiliste lugude allikas. Raamat on kokku pandud erinevate juristiametitega kaasnenud kiiksuga ja humoristliku alatooniga õigusteemalistest novellidest, millest ükski pole välja mõeldud. Siiski jäi osa tekste raamatust välja, kuna oleks lugejat otsekohesusega liigselt šokeerinud, sõltumata asjaolust, et naturalia non sunt turpia ehk loomulikud asjad ei ole häbiväärsed!

Paraku ei ole enamasti tegu halastamatute paljastustega, vaid pigem aastate taha vaatavate pihtimustega läbi juristi elukutse kõverpeegli. Võib-olla saab keegi neid lugedes veidi pahaseks või veab suunurgad üles, keegi imestab ja mõni kehitab õlgu.

Meie elu on ka koomiline. Ja kui ei ole, siis saab argipäeva õigustoiminguid kujutada vemmalvärsside huumori toel, peategelasteks meie elu tähtsad ametimehed ja -naised, sõbrad ja lähedased. Autoril on jutustajate lookeste vahendajana soov naljalugude ja vemmalvärsside kaudu kujutada eluteel kõnetanud inimesi ning teha nende ees sügav kummardus. Küllap on see Eesti inimese veidi omapärane viis näidata sõprust ja armastust tema kõrval olevatele headele inimestele, kellele seda otse öelda ei saa. Või ei julge.

Loodetavasti mõõdukas sarkasm ja iroonia moodustavad üllatava huumoriprisma, mille kaudu maailma veidruste tajumine ei ole igale lugejale ühtmoodi mõistetav. Raamat on lihtne tõdemus ja usk sellesse, et paberile salvestatu on jääv. Koos järjekordse raamatuga ka meie.