See raamat on järjekordne kinnitus Aristotelese väitele, mille kohaselt meeletute looming varjutab mõistlike oma.

Esimene valik Kivsildniku mahukast proosaloomingust sisaldab tekstinäiteid alates lühiromaanidest kuni ajalehe- ja teleskriptideni, samuti mitmeid esmatrükke, muude hulgas tuntud Kirjanike nimekiri. Ehk Kivisildniku enda sõnadega:
«Selles raamatus on üleannus hulle ideid ja vägivaldset ausust, see on meie avaliku elu närususe kirjanduslik ekvivalent. Eraldi väärib rõhutamist minu teedrajav keelekasutus. Ühesõnaga, see on ekstreemkirjandus, milles puudub täiesti eesti proosale omane väärikas kääbuslikkus.»