Máté Zalka elas lühikest, kuid õilsat ja mehist revolutsionäärielu, mis oli täis võitlust ja kangelastegusid. Ta sündis Ungaris, 1896. aastal. 1914.-1918. aasta imperialistliku sõja ajal võitles ta Austria-Ungari armee ridades ja sattus 1916. aastal vene sõjavangi. Vangis olles hakkas ta õppima vene keelt, tutvus revolutsiooniliste ideedega ja võttis osa sõjavangide hulgas arenevast revolutsioonilisest liikumisest. Pärast revolutsiooni, kodusõja aastail, võitles Máté Zalka Punaarmee ridades ja astus kommunistlikku parteisse. Väljapaistva vapruse eest lahinguis valgekaartlaste vastu autasustas Nõukogude valitsus teda Punalipu ordeniga. Varsti pärast kodusõja lõppemist hakkas Máté Zalka tegelema kirjandusega. Ta oli aastatelt küll veel noor, kuid juba palju näinud, palju läbi elanud, osa võtnud suurimatest ajaloolistest sündmustest. Hiljem võitles ta veel Hispaania kodusõjas, kus, 1937. aastal, Huesca linna all, tappis fašistliku mürsu kild otse lahingupostil.
