Mõistagi ei olnud Oskar Surva kaugeltki ainus, kes sõjajärgsetel aastatel sunnitööle sattunult end ühtäkki arsti ametis leidis. Neid inimesi oli palju. Ja kaugeltki kõigil polnud taskus arsti diplomit. Hea, kui äsjasel tohtriks saanul mõni hädapärane esmaabi- või velskrikursus oli läbitud. Kes aga ülikooli arstiteaduskonnas aasta-paar õppinud, see oli juba hoopis tehtud mees. Ja mõnikord «ülendati» vangilaagris «päris» arstiks ka mõni endine tõpratohter. Kuidas need sunniviisil, enamasti aga omaalgatuslikult endale meediku vastutusrikka ameti kaela saanud inimesed oma tööga hakkama said oludes, kus sageli polnud kasutada kõige elementaarsemaidki arstiriistu, ravimeid ja sidemeid – sellest ei ole kuigi palju kirjutatud.

Käesolev raamat kätkeb endas Oskar Surva haaravat ja elutruud jutustust oma 10 vangla-aastast, mida omakorda värvikalt täiendavad väljavõtted kunagiste laagrivelskrite Kalju Pajupuu, Heino Noore ja Venda Sõelsepa mälestustest.