Ta on jäljendanud maailma kõige võikamaid tapjaid. Nüüd on ta valmis neid kõiki ületama…
Uurijad Cara Elliott ja Noah Deakin uurivad mõrvade jada, mida pealtnäha ei seo miski: nende toimepanekuks on kasutatud erinevaid meetodeid, kuid kõik need on šokeerivad ja jõhkrad. Laipade arvu suurenedes ei saa nad mööda vaadata tõsiasjast, et kõik jäljendavad kuulsaid minevikujuhtumeid: Manson, Kemper, Dahmer ja teisedki. Tapja tabamisele lähemale jõudes jõuavad kodule lähemale ka mõrvad.
Jesse Ambrose pageb samal ajal seadusesilma eest. Teda peetakse süütajaks, kes tappis oma hoolimatu abikaasa ja vigastas nende väikest tütart. Jess avastab häbisse sattunud ja töölt kõrvaldatud uurija Nate Griffini abiga vapustava seose enda juhtumi ja oma õudustäratava meistriteose kallal töötava jäljendajast sarimõrvari vahel.
Sam Hollandi külmavärinaid tekitav debüütromaan ammutab inspiratsiooni kurikuulsate sarimõrvarite juhtumitest, tulemuseks on pulssi lakke viiv lugu jäljendajast.
Sam Holland on alati vaimustunud süngest ja tontlikust. Tema lugemisarmastus sai alguse raamatukogust, kus tema lemmikuteks olid [i:736], [i:3353] ja James Herbert. End sarimõrvarihullust nohikuks nimetav Holland õppis ülikoolis psühholoogiat, tegi seejärel mõned järgmised aastad personalitööd ja pühendus siis täielikult kirjutamisele. Selle tulemuseks on «Jäljendaja».
