Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. «Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle unelaulu laulnud. Sa ei ole minu ema! Sa oled vastik rott, kes on meie majja sisse tunginud ja siin kõik pea peale keeranud. Te kõik olete mulle vastikud, viimane kui üks! Sina ka, isa! Sind ei ole kunagi kodus, kui me sind vajame!»

Leevi on noor lapse kaotanud naine, kes võitleb oma abikaasa joomatuuridega. Kas jääbki kõik nii või on elul tema jaoks veel midagi paremat varuks? Kui talle tehakse ettepanek hakata koduabiliseks majas, kus tuleb hoolitseda kolme lapse ja majapidamise eest ja kuhu veel ükski töötaja pidama pole jäänud, ei oska ta hingeski aimata, millised sündmused sellest hargnema hakkavad. Kas ta annab alla või tuleb katsumustega toime?