Aino Kallas, kes elas päeviku kirjutamise aastail Tartus, võttis innukalt osa Eesti kirjanduselust ja võitis tunnustuse oma Eesti-ainelise loominguga. Olles enda kui kirjaniku suhtes nõudlik, vajas ta samas oma ande mõistjat ja toetajat – kaasamõtlejat inimest, kelleks oleksid võinud olla Juhan Luiga ja samuti Jaan Tõnisson. Talle oli küll ka selge, kui ohtlik võib olla liigne lähenemine neile. Enda iseloomustamiseks on A. Kallas kasutanud G. Byroni «Don Juani» ühe tegelase sõnu: «Naine kui jäätunud šampanja».