Triin Paja «Jõe matmine»
...oleme üksteisele nii lähedal,
et saaksime oma juuksed ühte patsi punuda.
armastame jõge nii väga,
et veeretaksime oma silmade marmorkuulid jõkke
saarmale mängimiseks.
naerad kui kibuvitsaõis
korrates mu isa viimaseid sõnu:
oled nii ilus.
kordad neid veel ja veel.
laulad mulle kõigest, mille olin juba unustanud.
