«Ma tõesti ei tea, mida nende kaustadega peale hakata,» ohkas Jüri masendunult ja lükkas kapiukse tüdinenult kinni tagasi.
«On kaks varianti,» vastasin mina lausega, mida tavaliselt kasutan, kui on olemas kõikvõimalikke lahendusi.
Kaustad – see tähendas kümmekonda pruunikat papist kiirköitjat, veneaegset «skorošivatjelit», mis meetriga mõõtes andsid kokku umbes kuuekümnesentimeetrise hunniku ajaleheväljalõikeid, näitusematerjale, artikleid ja veel omakorda koopiaid noist.
1967–2019. Olin neid vahel lehitsenud. Nostalgilised Kodumaa ja Reede, Kultuurimaa ja Eesti Aeg. Spordilehte vist küll ei olnud ... Tolm ajas köhima.
Valisin selle teise variandi.
Ma ei nimetakski kirjapandut ametliku sõnaga – bibliograafia, see oleks liiga tavaline, samas ka ebatäpne, sest pole kindlasti täielik, seega – fragmentaarium! Lähtusin ainult käegakatsutavast materjalist – mida polnud «kaustas», polnud olemas. Ei kasutanud meelega Digari ega ülejäänud interneti abi, see tundus ajakohatu, pidin saama ajastu hõngu nuusutada sõna otseses mõttes.
Kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate aastate kajastus on valdavalt «korralik», kunstiteaduslik, nii mõnedki praegused tunnustatud kunstiajaloolased avaldasid oma esimesi artikleid. Üheksakümnendatel avanes võimalus ühiskonnakriitikaks nii Jüri enese kui ka paljude mõttekaaslaste poolt. Tehti ühisavaldusi, avati akadeemiaid. Pöörduti jumala poole ja vastupidi. Hiljem lisandus kollane ajakirjandus, millest vähemalt pealkirjad on ka siin tolerantselt ära märgitud ja kus teinekord võis sattuda ka mõnele kultuuripärlile. Tagakaanele, nii-öelda Jüri pihkude vahele on kogutud valik väljendeid, millega «märkinimest» läbi aastate on leheveergudel iseloomustatud.
Mille alusel valisin lõigukesi artiklitest? Ma lihtsalt valisin. Ilmselt sisetunde järgi. Täiesti vabalt.
Kuidas saaks kunstnikust kõnelev raamat läbi ilma reproduktsioonideta – ei kuidagi! Ja kuidas jätaks kunstnik raamatu illustreerimata – samuti mitte! Ning kui on avatud tribüün – kuidas saab olla sõna võtmata? Nii on raamatu lõpuosas Jüri valik enda kirjapandud mõtteid, ka need ilmusid välja nii-öelda lauda koristades, tundusid talle vajalikud, ülivajalikud, kunsti ja elu ühenduslülid. Lugesin neid ja sain aru, kui lihtsalt, lausa lihtlausetega saab seletada suuri küsimusi. Õppisin sellest palju. Olen veendunud, et Jüri on läbi lugenud rohkem kui kaks raamatut...
Mulle tundub, et see pealtnäha pretensioonitu teos on siiski omamoodi kunstiajalugu kuuekümnendatest tänapäeva, justkui lühikonspekt, ja oleks hea meel kui tulevikus mõnele huvilisele-uurijale ka teeotsaks, millele keerates võib käänaku taga näha nii mõtlikku inglit kui ka deemoni lahkumist, nii meest ja lõvi kui ka võitlust lohega, nii naist kalaga kui ka pimedat rändurit, baari ja õllesaali, tube hommikul, keskpäeval ja õhtul – ühesõnaga elu fragmente.
