Ma tean, miks see raamat on lootusetult subjektiivne. Mulle on liiga südamelähedased Jüri Krjukovi varasemad rollid, mis «objektiivse teatriajaloolise tõena» ilmselt ei olnud nõnda sündmuslikud -- olin noorem, vaatamismuljed ehedad, vaimustumisvõime jäägitu, mälestused intensiivsed. Näitleja 1990ndate meistrirollid on ajas lähemal, seeläbi (praegu veel?) kuidagi enesestmõistetavad, «niigi alles». Saan sellest mõistusega aru, aga kui kästaks midagi korrigeerida, vastaksin jonnakalt nagu Krjukovi Giordano Bruno paavstile: «Ma ei võta mitte midagi tagasi! Ma ei kirjuta mitte midagi ümber!»
Pille-Riin Purje