Ma ei suutnud oma silmi uskuda, nähes, kuidas kuus suurt vihast härga tormas jooksva rahvahulga taga. Härgade järel tulid araverelisemad jooksjad, kelle hüüded ajasid loomad täielikku marru. Paari minutiga olid kõik meist möödas, välja arvatud salk mehi, kes üksteise peal tolmus püherdasid. Ennast hunnikust üles ajades nad laulsid ja jõid samadest nahklähkritest, mis olid rahva seas ringi käinud. Ma ei suutnud aru saada, kuidas neid mehi surnuks ei trambitud. Olin hingetu.
«Chica!» Mercedes säras elavusest. «See härgade jooks on alles algus. See toimub festivali ajal igal hommikul. See on ainus aeg aastas, kui härjad on San Ferminesis võimul,» naeris ta. «Täna pärastlõunal läheme härjavõitlusele, Corrida de Torosile. Meil on kutse ühe kuulsa härjavõitleja, mu hea sõbra Manolo Arriegase looži.»
«Kunagi olin ma ühte härjavõitlejasse armunud, kaunisse Jose de Malagasse,» meenutasin naeratades. «Ma hüüdsin teda alati Joselitoks, tegelikult ühe kuulsa härjavõitleja järgi, kes...»
«Palun ilma faktideta,» nähvas Mercedes vahele ning tema häälest kostis eksimatult armukadedust.