Pärast Tartu Ülikoolist juristidiplomi saamist helikunsti radadele pöördunud Leenart (Leonhard) Neuman (1885–1933) esindab noores eesti kultuuris põlvkonda, kes pööras otsustavalt selja diletantismile, asjaarmastajalikkusele, ning asus end erialaselt – Neuman niisiis muusikuna – harima ja üles töötama.
Käesoleva teose näol on tegemist Eesti mõtteloo sarja 64. raamatuga, Neumani valdavalt muusikast ja muusikutest kirjutatud artiklite kogumikuga.