Enne kui inimene asub kõrgema tunnetuse teele, tunneb ta neljast tunnetusastmest vaid esimest. See tunnetusaste on talle omane meelteilma kulgevas tavaelus. Ka selles, mida esialgu nimetatakse «teaduseks», on tegu üksnes esimese tunnetusastmega. Sest selline teadus kujundab tavatunnetuse vaid peenemal välja, distsiplineerib seda. Ta varustab meeled instrumentidega -- mikroskoobiga, teleskoobiga jm, et täpsemalt näha, mida silmad muiud ei näeks.
Ent tunnetusaste jääb siiski samaks, kui vaadelda lihtsalt silmadega normaalsuuruses asju või kui jälgitakse läbi suurendusklaasi väga väikseid objekte ja protsesse. Ka mõtlemise kasutamisel jääb teadus selle juurde, mida juba igapäevaelus harrastatakse. Objekte süstematiseeritakse, kirjaldatakse, võrreldakse ning püütakse endale luua pilt nendega toimunud muutustest jne.
Ka kõige rangem loodusuurija ei tee selles suhtes õigupoolest midagi muud, kui kujundab vaid argielu vaatlusviisi oskuslikumalt välja. Tema tunnetus muutub ulatuslikumaks, komplitseeritumaks, loogilisemaks, kuid ta ei lähe üle teisele tunnetusviisile.