Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel «nähtavate inimeste maailmaga» tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata.

Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.