Elus ei näidata kellelegi suunda ette.

California tüdruk Joy Evers võtab ette autoreisi mööda Ameerika kurikuulsat maanteed Route 66, kaasas varalahkunud õe reisieesmärkide nimekiri. Ta tahab jõuda riigi teise otsa oma kihlatu juurde ja teel olles õe eesmärgid täita.

Laulja ja laulukirjutaja Dylan Westfield peab võtma ette pika tee, kuid tema auto ütleb üles. Los Angelese ja Flagstaffi vahel kohtab ta Joyd, kes on tema täielik vastand. Joy on elav. Dylan tujukas. Joy järgib reegleid. Dylan on spontaanne. Joy usub armastusse esimesest silmapilgust. Dylani arvates on armastus üks keerukas jama. Kuid Joyl on tuttuus kabriolett.

Nad sõlmivad kokkuleppe. Joy viib Dylani New Yorki. Dylan maksab bensiini kinni. Reisil kehtivad vaid kolm reeglit: perekonnanimesid ei küsita; see, mis toimub maanteel, jääb maanteele; kui üks neist tahab kõrvalteele põigata, peavad mõlemad sellega nõus olema.

See südant puudutav armastuslugu rullub lahti kümne aasta jooksul. «Kõrvalteed» mõtiskleb selle üle, mis oleks võinud juhtuda. Mis siis, kui Dylan oleks Joy perekonnanime küsinud? Mis siis, kui Dylan oleks Joyle öelnud, et naine pani teda uskuma, et armastus on riski väärt? Ja mis siis, kui nad oleksid jätnud lõplikult jumalaga ega oleks sõlminud teist kokkulepet?