Keskaegset Tartut käsitlev romaan inimese aust ja selle võtmisest. Teos kuulub kindlasti Eesti väärtkirjanduse hulka ja annab hea ülevaate keskaegsest elukorraldusest, aulistest ja aututest, kohtusüsteemist ja selle õigsusest, timuka rollist ühiskonnas.
Autor ise: «Natuke sünge, aga mitte liiga, paraja vindi peal, musta koomikaga. Pealkiri tuli pähe üsna juhuslikult, näib kergelt jõhker, aga sisuline.»

Oli kord inimestel au. Hoopis teistsugune kui tänapäeval, kõrgemalt saadetud, nähtamatu terasene kilp. Ja kui au puudumine meie aegu suurt ei tähenda, millest meile ikka rõõmsasti teatust antakse, kui autus koguni kergendab patuse inimese riiete poolest niigi rasket koormat, polnud autus üldse lõbus kaaslane. Elu muutus mõnikord eluks surmas. Aga lihtsamini ja leidmata võis au kaduda kui ei miski tänapäeval. Võis kaduda, kui kahejalgne tappis koera, kui nülgis lõpnud looma või vaatas nülgimist pealtki. Võllas ja kõik ametlikud hukkamisabinõud tegid ihu riivates kohe autuks, eriti toimis aga punase kinda puudutus, ükskõik milline puudutus kehalt, mis punasesse oli rüütatud, sest punases, häbipunases liikus hilise keskaja arm ja hirm.