Kristiina K. Tikka debüütkogu «Küünlakuutaevas» on hoolikalt komponeeritud valimik luuletusi ja poeetilisi mõtisklusi, mis on isiklikud ja ühtaegu üldinimlikud. Siin kõnelev hääl on tundlik ja tunnetav, selle tähendused pole kusagil juhuslikud. Religioosse alatooniga tekstides jääb autori vaimne otsing ennekõike sisekaemuslikuks protsessiks, avatuna ka erinevatele tõlgendustele ja teostumistele. Pikema aja jooksul kirjutatud debüütraamat mõjub seeläbi juba küpse, kaalutletud luulena.

Kõik on kirja pandud tundliku sulega. Teos avab ülevuse mõõtme, mida tänapäeva räppivas eesti kirjanduses peaaegu ei ole. [i:2903]